Tallinna kinnisvaraturul on mitmeid elamispindade liike, mille osas valitseb peaaegu et defitsiit. Näiteks on selleks korterid aastatel 1900-1940 valminud kivimajades, mis on loodud nimekate eesti arhitektide poolt. Siia alla ei loe ma vanalinna vanemate majade ümberehitusi ega ka endisi tööstushooneid, mis on uuemal ajal korteriteks rekonstrueeritud.
Selliseid maju on rohkelt Tallinna kesklinnas, Kadriorus ja vanalinnas. 2023. aastal Kesklinnas toimunud 1577 korteri ostu-müügitehingust on kõnealustes majades müüdud vaid 33 korterit, mis on ka avalikult müügis olnud ja ei ole seotud osapoolte tehingud (näiteks sugulaste omavahelised müügid). Praegu pakutavatest 700 korterist Kesk- ja vanalinnas ning Kadriorus on sellistes majades saadaval 18 korterit.
Kõnealune varaklass on defitsiitseks muutunud viimase kümne aastaga. Selle põhjuseks on nende hoonete ainulaadsus ning inimeste hulk, kes seda hindavad. Väärikad juugend- ja funkmajad, mis on enamasti kolme- kuni seitsmekorruselised, esindavad tollaseid avaraid elamistingimusi ja esteetiliselt nauditavat euroopalikku arhitektuuri.
Kel vähegi võimalik, hoiab korterit sellises majas. Need jäävad nii öelda perekonda ning pärandatakse edasi lastele või teistele lähedastele. Kui midagi sellises kivimajas müügile saabub, leiab see ostja kiirelt, tihti lausa mõne päevaga. Hinnas on nii renoveeritud kui ka remonti vajavad korterid.
Kuigi kõik sellised kivimajad ei ole veel kaugeltki korras ning osade puhul ühistud alles planeerivad suuremaid renoveerimistöid, on tegu kahtlemata väärtusliku investeeringuga. Neil majadel on väärikas koht nii eesti arhitektuuri- kui ka kultuuriloos.
Artikli autor: Risto Vähi, kinnisvaraanalüütik
